Ausalt, see sotsiaalmeedia, millesse ka ise pidevalt panustan, hakkab oluliste söömapühade lähenedes veits ajudele käima. Retsepte ja peolaua ideid pressib uksest ja aknast sisse. Minusugusel tekib siis trots ja tahaks ütelda: ärge võimelge, minge parem ämma juurde sööma! Nüüd sai välja elatud ka. Asjast.

Ma ei arva, et peaksin õpetama kisselli tegemist. Aga seda usun küll, et minusuguseid, kes suure sügavkülma igast manti täis on kandnud ja seda hardalt tulevastele põlvedele hoiavad, on teisi veel. Seepärast tuletan endale ja omasugustele meelde, et sügavkülm on koht, kust aeg-ajalt ka võetakse midagi, mitte ei lisata aina juurde. Ja kuigi nii ei paista, on varsti käes aeg, kui juba üht-teist värsket on potti pista.

Kisselli sisse läheb marju, suhkrut, vett ja tärklist. Mida erinevamaid marju, seda põnevam. Mul olid maasikad ja kahte värvi tikrid. Marjad potti, vett peale nii palju, et need seal mõnusasti ujuksid, aga mitte liiga palju, sest siis võib maitse ära kaduda. Kui on mingid magedad marjad, võib veidi mahla ka panna. Keema. Kui keeb, siis maitse järgi suhkrut. See tähendab, panna suhkrut, lasta sel ilusti ära sulada ja siis maitsta. Kui tarvis, panna juurde. Tärklis – alustada võib 1 sl-ga – lahustada sortsu külma veega. Vett olgu nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vaja, et tärklis ühtlaseks segada. Seejärel valada tärkliselahus kuuma kisselli sisse, segada ja lasta keema tõusta. Kui keeb, siis on paksenenud ja näha, kas tarvis juurde panna. Kui jah, siis korrata. Valmis.

Kisselliga on aint see jama, et vajab “mütsikest” :) Muidugi sobib lihtsalt kohupiimakreem, külm manna- või riisipuder, bubert, vahukoor, jäätis… Järgnevas on seda ja teist.

Kohupiimamütsike

Minu mütsikesse on kokku segatud enam-vähem võrdses koguses hommikust allesjäänud riisimannaputru, ricotta kohupiimakreemi ja maitsestamata toorjuustu. Maitseks on pandud sidrunimahla (sest ricottal on muidu minu jaoks eemaletõukav imal maitse), suhkrut ja vanillisuhkrut. Nämm-nämm.

Sarnases kombinatsioonis saab kasutada igasugu erinevaid pudrujääke, mis lasevad end lusikaga ühtlaseks hõõruda. Maitsev, kokkuhoidlik ja ühtlasi kasulik. Pudrupõlgurid petab täiega ära! :)

Mõned ideed: karjase pirukas, sealiha-riisiroog aedviljadega, pitsakate, soe salat, ühepajatoit, USA klassik pulled pork sandwich jne.

Võta läbikasvanud tükk sealiha. Liha jääb mahlane just tänu pekile. Kui plaanid küpsetada ka pisipõnnile, eralda beebi portsjon ja pane küpsetusnõuga külmkappi ootele. Lõika peretükile sälgud ja piki küüslauguga. Hõõru korralikult soolaga ja piserda Worcestershire kastmega, jäta tunniks marineeruma. Eelsoojenda ahi 220 kraadini. Võta mõlemad portsjonid külmikust ja vala nõudesse õunamahla, nii et see peaaegu katab liha. Kata mõlemad nõud fooliumiga, pane ahju ja alanda temperatuuri kohe u 100 kraadile. Küpseta olenevalt tüki suurusest vähemalt 4, aga parem 5 ja rohkem tundi, kuni liha sõna otseses mõttes laguneb koost. Kuna liha on kaetud ja vedelikus, ei ole seda vahepeal tarvis kasta, keerata ega isegi vaatamas käia.

Aga uudishimu muidugi ei anna asu, et kas juba higistab või alles viskab leili ja kirub, et tagumik jääb naks ja naks lava külge kinni. Kogemusest tulenevalt  pean vajalikuks lisada, et kuigi retsept ütleb 4 tundi, oleneb kõik lihast – mõni lihtsalt ei ole valmis, enne kui on valmis. Nii et see pole kindalsti katse, mida tasub siis ette võtta, kui kõik on hirmus näljased ja loevad minuteid. Siinkõneleja kannatus katkes peale 5. tundi umbes 1,5 kilo lihaga ja tulemus on pildil näha. Taisem osa oleks kindlasti tahtnud veel saunamõnusid nautida.

Sealiha õuna-kartulipüree ja roheliste ubadega (Alates 10 kuud)

Kui liha küpsetusaja lõpuni on jäänud u 30 minutit, tõsta ahju lihatükile kooritud-tükeldatud õun. Samal ajal keeda kartul ja valmista vähese õliga püree. Kui õun on pehme, sega see kartulipüree hulka. Lihalt eemalda pekk ja tükelda suupäraseks või vajadusel püreesta küpsetusnõu põhja jäänud mahlaga. Suurematele võib keeta juurde rohelised oad ning küpsetusleemest valmistada kastme, lisades sibulat, ürte, jahu ja võid.

Sealihawrap või -burger (Veidi suurematele)

Keera soojendatud tortilla sisse või lao ahjus grillitud burgerikukli vahele väikesteks tükkideks harutatud sealiha, tükeldatud jääsalatit, kurki, tomatit, toorjuustu-majoneesisegu ja soovi korral ketšupit või BBQ-kastet. Seda nimekirja võid omal soovil täiendada.

Ühel toredal päeval lasin jänesed toiduga möllama ja tulemuseks oli palju maitsvat porgandist. Alustuseks ühed lihtsad ja nämmad muhvinid. (Ideepoeg Nami-namist.)

Kogus: 12 tk

Koori ja riivi peenelt 1 suur porgand. Vahusta 100 g võid 1,5 dl pruuni suhkruga. Lisa ükshaaval vahustades 2 muna. Sega omavahel 2,5 dl nisujahu, 1 dl täisteranisujahu, 1,5–2 tl küpsetuspulbrit, 0,5 tl soodat, 1 tl vanillisuhkrut ja näputäis soola. Sega riivitud porgand kuivainete hulka ja 1 dl 35% rõõska koort võisegu hulka. Vala mõlemad kokku ja sega läbi. Jaota tainas muhvinivormidesse ning küpseta 225-kraadises ahjus umbes 15 minutit.

Glasuuri jaoks hõõru ühtlaseks 200 g toorjuustu, 125 g tuhksuhkrut ja 2 sl sidrunimahla. Kata jahtunud muhvinid glasuuriga ja kaunista jõhvikatega.

Tatra-õunakreem

TATAR

Tatras on palju kiudaineid ning vähe kaloreid ja rasva. Tatratoitude söömine soodustab seedimist ja kaitseb meid seeläbi mitmete haiguste eest. Seetõttu võiks tatar olla sagedamini meie kõigi toidulaual.
Beebidele soovitatakse tatart ühena esimestest teraviljadest (alates 6. elukuust), kuna see ei sisalda teraviljavalku gluteeni ning on harva allergia põhjustajaks.

Kõiki tatraroogasid alustaksin mina aja kokkuhoiu mõttes potitäie tatratangu keetmisega. Kuna kasutusvõimalusi on nii mitmeid, süüakse see ühel või teisel kujul ikka ära. Külmikus säilib lahedalt 3 päeva ja keegi ei saa öelda, et midagi süüa ei ole.

Eelista tatratangu eeltöödeldud kiirhelvestele, sest viimastest kasulikumad ained juba kadunud.  Kuna tatar on neutraalse maitsega, sobib see kokku enamiku muude toiduainetega.

Soolased kombinatsioonid: tatar-lillkapsas-porgand; tatar-kõrvits; tatar-punapeet-liha.

Magusad kombinatsioonid: tatar-õun või pirn, tatar-aprikoos, tatar-pohlad/jõhvikad-vahtrasiirup.

Nipp. Pole mõtet näha vaeva ja jahvatada beebi tarvis tatratangu, vaid piisab, kui sauseguriga püreestada valmis putru, mis tuleb terve pere ühisest potist (ilma soola ja lisanditeta). Kui püreestatud tatart üle jääb, võib selle samuti panna suletud anumaga paariks päevaks külmikusse või kasutada hoopis mõnes magustoidus.

ÕUN

Hoolsamatel ja ettenägelikumatel on panipaikades veel möödunud sügise kodumaiseid õunu. Oleks patt neid ideepuudusest raisku lasta. Talvisel ajal on eriti ahvatlevad magustoidud, mis toa soojuse ja hea lõhnaga täidavad. Neid saab ju samuti korraga valmistada nii suurtele kui väikestele. Pealegi on väikelastele puu- ja köögiviljade ahjus kuumutamine kasulikum kui keetmine, sest kasulikud ained ei jää keeduvette.

Õunapüree (Alates 6 kuud)

Õunad koorida, eemaldada hoolikalt seemnekoda ja lõigata neljaks. Panna ahjuvormi, tilk vett alla ja vormile kaas (või foolium) peale. Võib ka küpsetuskotti ilma veeta. Lasta olla 175-kraadises ahjus niikaua, kuni on täiesti pehmeks küpsenud. Seejärel segada lusikaga läbi ja ongi püree valmis.

Nipp. Tasub valmistada korraga suurem ports ja sügavkülmutada kas jääkuubikurestides, silikoonist muhvinivormides või muudes väikestes külmakindlates anumates. Pärast pakkida külmikukottidesse ümber. Hiljem hea putrudele lisada.

Kodune ahjuõunajogurt (Alates 10 kuud)
Eemalda õuntelt südamikud (soovi korral koori) ning lõika õunad neljaks. Küpseta 125-kraadises ahjus 20-30 minutit, kuni õunad on täiesti pehmed. Jahuta veidi ning hõõru lusika või kahvliga püreeks. Soovi korral maitsesta õunapüree vähese (pruuni) suhkruga ja pane külmkappi. Sega täielikult jahtunud õunapüree külma paksemat sorti jogurtiga. Maiasmokkadele võid kaunistuseks lisada küpsisetükke.

Tatra-õunakreem (Alates 6 kuud)

Tõsta sauseguri nõusse 1 ahjuõun ilma südamiku ja nahata ning 2-3 sl keedetud tatart, lisa sorts keedetud vett ja püreesta hoolikalt. Vajadusel lisa veel vett. Sobivuse korral maitsesta kaneeliga. (Võib tekitada allergiat.) Kaunista pehmete puuvilja- või marjaampsukestega.

Nipp. Külmutatud vaarikas jaguneb kergesti üksikute seemnekestade suurusteks palakesteks, kui sellele külmunud olekus veidi survet avaldada. Nii saab neid toidule puistata ja seal sulada lasta, et oleks ilus ja mugav süüa ka kõige pisematel.

Tatra-kohupiimakreem, mida naudivad ka suuremad

Sega kokku 1/3 osa püreestatud tatraputru ja 2/3 osa magusat kohupiimakreemi. Mõtled küll, et mis seal ikka, aga proovi! Magustoit muutub mõnusalt kergeks ja kreemjaks. Pakud pokaalis külalistelegi ja palud mõistatada, millest tehtud.

Sama nime kannab ka Oma Maitse rubriik, mille tarvis ma iga kuu pead murran, kokkan ja pildistan. Nii et edaspidi tuleb enamik neid toitusid ka väikese viivitusega (kui värske ajakiri soovijail juba läbi loetud) siia blogisse. Niisiis, sellest hoolimata, et mu oma laps saab varsti kaheseks ja on juba pisut rikutud, on mul regulaarselt kohustus mõelda ajas tagasi ja leida uusi ideid ka neile, kes alles esimesi ampse teevad. Kuna ajakirja maht on piiratud, näeb trükivalgust ainult osa retseptidest, mille olen välja kaevanud. Mingi osa on siiani alati jäänud kuskile Wordi dokumenti või brauseri bookmarkidesse. Nüüd mõtlesingi, et miks mitte neidki jagada, kui vaev juba nähtud. Kõige selle tõttu loodan, et rubriik siingi elujõuline püsib.

SuPraMag avaneb blogi avalehel teemade menüüst ja samuti all servas pildiga ikoonil klikates. Kui alajaotuse lahti teed, on näha kõigepealt kõige värskemad lood. Lehe allservas on nupp “load more posts” ja sealt tuleb neid järjest juurde. Rubriikides on lastetoit ja beebitoit omakorda lahku löödud. Toimib ka märksõnaotsing. Endalgi oli päris põnev pilguga üle lasta ja avastada, et mõnda asja polegi ammu teinud.

Eriti hea meel oleks mul, kui inimesed, kes siin lugemas käivad ja said või ei saanud, mida lootsid, jätaksid mulle ka kommentaare. Mind huvitaks, milliseid raskusi keegi on ületanud oma lapse toitmisel, alates pirtsutamisest, lõpetades allergiatega. Mis on laste lemmiktoidud ja mille sisse söötmisega on suuri raskusi. Konkreetsed nipid, kuidas mingit toitu isuäratavamalt pakkuda. Samuti huvitab mind Oma Maitse SuPraMag rubriigi tagasiside ja ettepanekud, mis võiks olla teisiti. See kõik aitaks mul oma tööd veel paremini teha.

Ja lõpuks. Ma kujutan ette, et siin käivad lugemas valdavalt toiduhuvilised. Kui leiate, et siin leidub midagi lugemisväärset ka teistele, siis mul oleks väga hea meel, kui sõna levitaksite. Ja ma ei mõtle siin mingit “jagamist”, et pärast saab kopsaka auhinna. Omast kogemusest tean, et lapse saamine paneb toidu peale teisiti vaatama. Kohti, kus ideid ja retsepte jagatakse ei ole tegelikult üleliia palju. Võib-olla on just sinu sõber hiljuti emaks saanud ja vaatab hajameelse pilguga poe purgitoidu riiuleid. Auhind on see, kui saad teda aidata.

See meeleolu kummitas mind juba mitu päeva. Mis seal imestada, kui iga öö on külmarekord, kõige päikeselisemal hetkel ei tõuse termomeeter üle -23 ja toas sooja saamiseks kütmisest enam hästi ei piisa. Viimasel nädalal kipuvad kõik toidud, mis ma teen, sisaldama ingverit. Alustades klassikalise tom kha-ga (millest edasiarendus on siin), mis läks teisel päeval veel eriti õhetavalt heaks ja lõpetades tänase pangaasiusefileega, mis sai teriakist-ingverist-sidrunheinast marinaadi.

Lisaks kulub veel kõvasti seda va imejooki, millest mul isu täis ei saa.

Ei ole mingi uudis, et ingver, mesi ja sidrun koos kuuma veega on hea külmarohi. Sellegipoolest, hetkest, mil olin endale just kruusitäie kokku seganud, sügavas rahus köögis istusin ja aknast välja vaatasin, kuni tänaseni, olen selle kombinatsiooni peale palju mõelnud ja üht-teist enda jaoks uutki teada saanud. Näiteks, samalaadset jooki mõnes linna toidukohas tellides oli vedelik hoopis midagi muud kui ootuspärane. Ma ei tea, kas see on retsept, mugavus või mis, aga ingverit kiputakse teekannu panema suure tükina. Okei, see vajub siis kenasti põhja ja ei riiva silma. Häda aga selles, et kuni see jõuab maitset andma hakata, on vedelik pahatihti juba jahtunud või otsas.

Niisiis, mina kasutan üsna peenikest riivi. Kruusitäie kohta võtan poole pöidla suuruse tüki ingverijuurt, paksu viilu sidrunit ja hästi suure kuhjaga teelusikatäie mett. Sidrunist surun lusikaga tassipõhjas enne mahla välja, kui vee peale valan. Jah, sodi jääb tükiks ajaks pinnale hulpima. Kellele ei sobi, kurnaku ära. Minu arvates on suur vahe, kas ingver annab oma maitse välja kohe või pärast pikka ligunemist. Esimesel juhul tuleb kaasa ka hapukas-vürtsikas maitse, viimasel minu meelest ainult kibedus.

Täiesti juhuslikult tõin eile poest kookoseküpsiseid, paremat kaaslast on raske välja mõelda! Nüüd pole muud, kui ajakiri näppu ja diivanile lebotama!

Ajakiri on Sleek. Müncheni lennujaamast leidsin. Mind paelus must-valge fotoseeria, millest on ka kaanefoto. Terve seeria on väga minu maitse. Lemmik on vist see parempoolne. Täna, sirvima hakates leidsin ajakirja seljalt toreda lause: the moment you start to move the mountain starts to move. Vabas tõlkes või vähemalt nii, nagu mina tahtsin mõttest aru saada: hetkel, mil sina hakkad liigutama, hakkab ka mägi liikuma. Vt ka Muhamed ja mägi.

Soundtrack ka.

Algas kõik sellest, et vedisime Austriast koju aukartustäratava lahmaka kohalikku speckki. Ausalt öeldes olin üllatunud, kui seda sealsetes toidupoodides ja lihaärides kohaliku eripärana välja pakuti, sest seostasin seda pigem itaalia köögiga. Kuigi, tuleb tunnistada, sõna ise tundus mulle just selles kontekstis võõrana. Rahast ei ole ilus rääkida, aga ütleme, et oli odav. Nii odav, et reisiseltsilised õhtul õlut võttes ja õhukesi viilakaid peale hammustades plaani pidasid, kuids ühe koorma Eestisse saaks tuua.

Leiutamisest. Täna siis – külmkapp tühi nagu kell – küpses plaan panna speck riisiga kokku. Algses nimistus oli ka spinat, mis õige pea osutus liigseks. Alusretseptiks oli see, kõigiti korralik ja äraproovitud. Kappides tuhnides tekkis paanika – puuduvad kanapuljongi kuubikud. Leidsin seene omad. Külmkapis vedeles 2 šampinjoni. Idee võttis uue suuna. Kui avastasin ühest purgikesest veidi jahvatatud porcini-puru, lõid silmad särama ja nässakad šampinjonid võis ära unustada ja spinati sügavkülma tagasi panna. Ja siis turgatas veel pähe, et kas mul pole kuskil ülemisel riiulil kuivatatud kukeseeni üle-üle-eelmisest seenehulluse aastast. Üles leidsin! Et tegu oli selleks ajaks juba poolepeal, jahvatasin peotäie kukekaid samuti pulbriks ja lisasin patta. Lõhnas oivaliselt, kõik tundus imeline! Kujutlesin juba, kuidas portsjon on taldrikule seatud ja kuidas ma oma geniaalsust blogi lugejatega jagan.

Kui riis oli silma järgi juba poolvalmis, tuli aeg maitsta. Õhulossid kukkusid kolinal kokku, sest toit oli tulisoolane! Väike lootus jäi, et kui riis veel paisub, läheb maitse mahedamaks. Kaaludes mõttes juba igasugu päästeplaane, valas käsi automaatselt veel soolast puljongit juurde.

Milles siis asi? Moraal on selles, et isegi väga käe sisse harjunud toitu tehes ei tohi aju välja lülitada. Mõtlev inimene oleks kohe tuvastanud, et väärt lihakraamiga ei maksa liialdada, kuna see on üpriski soolane ning et kübetki soola ei tohi enam lisada.

Esimene päästeplaan oli keeta maitsetu risoto ainult riisist ja veest ning segada kaks kokku. Nagu asjad veel piisavalt halvasti poleks, otsustas laps just nüüd ärgata ja õlisse kuumenema pandud risotoriis läks kärssama. Plaan B, sest laps tahab ju ärgates süüa, oli keeta pudruriisi ja maitsestada see untsuläinud risotoga. Tegime teoks ja saime mõlemad kõhu täis. Silmailu see küll ei pakkunud, sest valged pudruriisiterad torkasid kukeseenekarva kreemja risoto seest teravalt silma. See oli ühtlasi ka lohutus, sest sama oleks juhtunud ka risotoriisiga, kui plaan A ei oleks põhja kõrbenud.

Siin on tulemus ilma mahendavate lisanditeta. Pole vist raske mõista, miks ma ei viitsinud korralikku pilti teha. (Kuigi, jah, just sel hetkel soovisin omada üliinimlikku kannatlikkust, et korralik foto teha. Ei tulnd.)

Kõige lihtsam ja loogilisem oleks ju olnud juhtunud unustada, mitte poolele ilmale kuulutada. Aga mind paelus kogu see leiutamisega seotud tunnete tulv. Ma ei võtnud ju ühtegi valmis retsepti ette, vaid kõik muudkui tekkis ja arenes. Jah, üks filter jä puudu, aga tegelikult oli sool selle toidu ainus puudus. Sestap jagub mul veel jultumust tehtu retseptiks vormida ja loota, et järgmine kord õnnestub paremini.

Risotto con porcini e speck

150 g risotoriisi

1 väiksem sibul

3-4 küüslauguküünt

1 tl (kuivatatud) tüümianit

1-2 tl porcini-pulbrit (ja/või jahvatatud kukeseeni. Sobivad ka muud kodumaised seened, aga siis ei saa peent itaaliakeelset nimetust kasutada.)

4 sl võid

oliiviõli

60 – 100 g speckki (mul oli 150 ja juba sellest üksi võib kole soolane tulla)

1 l ilma soolata (!) kana-, seene- või köögiviljapuljongit

suur peotäis riivitud Parmesani tüüpi juustu

soola, pipart

1 Valmista puljong või lahusta kuubik keevas vees. (Ja vaata, et ei sisaldaks soola!) Hoia puljong kuum. Riivi juust.

2 Haki speck pisikesteks kuubikuteks. Kuumuta seda koos hakitud sibula ja küüslauguga poole võikoguse ja õli segus, kuni sibul muutub klaasjaks.

3 Lisa riis ja prae keskmisel kuumusel mõned minutid, aeg-ajalt segades. Kalla peale osa kuumast puljongist, et riis oleks kaetud.  Keeda pidevalt segades ja puljongit lisades, et riis kordagi kuivaks ei jääks. Kui oled kindel, et risoto on kohe-kohe valmis, sega sisse allesjäänud 2 sl võid ja riivitud juust. Serveeri kohe.

Kui keegi julgeb järele teha ja ikka soolane saab, on õigus mind vääriliselt tümitada!

Zillertali suusakuurort Austria Alpides võttis meid vastu lumesaju ja libeda teega, nii et paari autot nägime ka kraavis ja oli tükk tegemist, et mäkke oma majakese juurde jõuda. Sadu jätkus ka järgmisel päeval ning suusatajad-laudurid pidid pingutama, et ninaotsast kaugemale näha. See-eest milline pehme ja kohev lumi!

Esimesel päeval olin koduperenaiseks ja keerasin kokku nii nigela bolognese, et ise oleks ka tahtnud ketšupit lisada. Juhtus see paljude pahade asjade koostoimel: ürdid ja õli ei olnud veel poest tulnud, kui üüratu kogus pennesid juba valmis sai. Olin makaronide kogust kõvasti üle hinnanud – tavaliselt ei ole 5 meest toita, eks – ja need sunnikud, mingi 7-liitrine potitäis, mitte ei jahtunud pärast nõrutamist, vaid järelvalmisid omaenda kuumuses. Al dente my a**! Nii palju söögist.

Päeval käisin väikese mägilasega jalutamas ja lumememme tegemas.

Järgmisel päeval sain juba ise mäge nühkida ja eriti isuäratavaid rajakõrvaseid värske lumega servasid nillida. Päris off-piste-sse ikka ei julgenud, sest korra pikali kukkudes on ikka kõvasti tegemist uuesti jalule saamisega – hanged on põhjatud!

Ühel päikeselisel päeval otsustasin, maksku, mis maksab, (peegel)kaamera mäkke kaasa  võtta. Lühidalt öeldes maksis see ühe sõidupäeva, sest nii jänes püksis pole veel kunagi olnud. Nii õnnestuski mul tõusta ühte juhuslikku vahejaama, seal veidi ringi jalutada, teha u 20 klõpsu ja siis värisevate jalgadega ja peamiselt (lumelaua) tagumise kandi peal alla suusalaenutusse lohiseda. Seal pistsin koti kappi luku taha, aga päeva see ei päästnud. Oleksin ma rummikakao varem avastanud, oleks ehk aidanud :)

Pastacas, Öötähtedena (Snatsit Some Si Si, 2008)

Lõunaks tarbis meie mehine seltskond nõlvapubis valdavalt viini šnitslit friikatega ja muidugi õlut. Ei saanud ise ka kehvem olla ja päeva lõpuks nullis toit ja jook alati ära ükskõik kui suure sportliku pingutuse ja kalorikaotuse. Viimasel päeval nägin, kuidas neid šnitslilahmakaid masinlikult fritüüri loobiti ja teisest friikaid kõrvale kallati. Ei tea, mis ma arvasin, aga seda oma silmaga näha oli päris vastik – järgmine kord tellin midagi muud.

Lapsega mäel käies maiustasime õunastruudliga, mis oli muidu igati hea, aga ma ei saa aru, mis taaskasutatud plastikust seda vaniljekastet tehakse! Minu meelest oli see lisaks plastmassimaitsele ka kergelt rohekat värvi. Ju on odav kraam, sest kokku nad seal sellega ei hoia.

Suveniiridest sai kaasa ostetud mõistagi kohalik toiduajakiri Gusto. Ajakirja lapates tundsin ühtaegu rõõmu kui pisukest kurbust. Rõõmu sellepärast, et Oma Maitsel pole vaja häbeneda ei sisu ega paberi kvaliteedi pärast. No ja samal põhjusel oli veidi kurb ka, et tahaks ikka eriti šeffi vällamaa-ajakirja. Kaanehind 3.20 eur ka meiega täitsa sama masti, aga võib arvata, mis kasum sellest omanikele jääb.

Näidisleheküljeks valisin meelega sellise rubriigi, kus iga toidu sisse üritatakse Wurst ära peita. See on lihtsalt veidi koomiline, et ostad täiesti juhusliku ajakirjanumbri ja seal on ikka mõni klišeelik Wurst sees. No ja ega need kaanel ilutsevad moosipallid ka just kännust kaugele kuku. Seda enam olen ostuga rahul, sest neid spetzialitäte on päris põnev ajaviiteks ise katsetada.

Lugeja kostitamiseks valisin välja Kaiserschmarrni mitmel põhjusel. Esiteks, see jäi kohapeal proovimata. Teiseks, olen seda kunagi ammu teinud ja tean, et suht kiire ja lollikindel magustoit, kuid samavõrd sõltuvust tekitav. Kolmandaks, kõik vajaminev on igaühel kodus olemas. Retsepti võtsin meelega nii originaalsest allikast kui võimalik ehk siis Austria toiduportaalist GuteKueche, mitte mõnest ingliskeelsest kõiketeadjate omast ;) Retsept on eestindatud vabas vormis, mitte sõna-sõnalt tõlgitud. Kes ei usalda ja oskab, tõlgib ise.

Kogus 4-le (seda on ikka võimsalt. Ma tegin pooleks, lapsega mõlemad veeresime ringi ja jäi veel ülegi.)

4 muna
250 g jahu
30 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
½ l piima
30 g rosinaid
näputäis soola
40 g võid
tuhksuhkrut

Alustuseks kohe väike extra: ühes teises retseptis soovitati rosinaid rummis leotada ja ega see paha tee :P

1 Eralda munakollased valgetest. Hõõru kollased suurema osa suhkruga ja vanillisuhkruga veidi vahule.

2 Lisa jahu ja piim ning klopi tainas ühtlaseks. Teate küll, selle pannkooginipiga, et enne paksem tainas ja tükid välja, siis alles kogu piim sisse.

3 Munavalgetele lisa suts soola ja vahusta, kuni tipud on teravad, seejärel lisa allesjäänud veidike suhkrut ja vahusta veel.

4 Aja pann keskmiselt kuumaks, pane või (ja sortsuke õli kärssamise vastu) sulama.

5 Ühenda tainas ja vaht õrnalt segades.

6 Olenevalt taina kogusest ja panni suurusest tuleb tõenäoliselt küpsetada mitu korda. Vala u 0,5 cm kiht tainast kuumale pannile. Nõruta rosinad ja puista tainasse.

6 Küpseta ühelt pool ilusti pruuniks, seejärel keera ringi ja tükelda ebakorrapärasteks palakesteks. Küpseta, kuni ei ole enam kuskilt vedel. Korda tegevust, kuni tainast jätkub.

7 Söö soojalt, raputa peale tuhksuhkrut (millesse on segatud veidi vanillisuhkrut, sest nii on veel parem), kõrvale paku moosi, kompotti, vaniljekastet või -jäätist.

***

Kuna ma vaatasin teise retsepti ka enne tegemist välja, siis panen samuti kirja, et kunagi ära proovida. See õuntega variant oli kohapeal ka väga popp. Valmistamine sarnaselt eelmisele retseptile või järgi pealkirjas toodud linki.

Apfelschmarren

2-le

1 sl võid
1 muna
2 ½ sl suhkrut
60 g jahu
100 ml koort (kohalikus keeles Obers, protsendi jään hetkel võlgu, aga lähtudes semantikast soovitab sõna justkui seda “ülemist”, mis piima pealt riisutakse ja % sõltub siis sellest, mida lehmale süüa anda :) Naljast saavad paremini aru need, kes kohapeal kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes kohtades laudahõngu on tundnud.)
2 tükeldatud õuna
soola
tuhksuhkrut
1 sl sidrunimahla (õunatükkidele, et ei läheks pruuniks)